Tere, pole tükk aega nüüd midagi kirjutanud. Taas on möödunud üks nädal, aeg lausa lendab siin. Kuigi jah sellest nädalast läks suurem osa energiast ja ajast enda ravimise peale. Nädal algas praktikaga haiglas, kus me sel nädalal üritasime initsiatiivi haarata. Ausalt ei ole huvitav vaadata, kuidas kohalikud praktikandid (meist nooremad ka veel) oma imelikke meetodeid kasutavad ja siis veel takka kiidavad :D Me siis panime ka vaikselt oma sõna maksma ja rebisime patsientide nimel... Nalja sai, tekkisid isegi väiksed „intriigid“ juhendajaga ja teiste praktikantidega. Kuidas teha neile selgeks, et inimene peaks ikka ise ka aktiivsemalt teraapias osalema, kui ainult teraapialaual lebotama ja mõnulema, kui teda erinevatest jäsemetest kisutakse?? :P No igastahes praktika oli huvitavam kui eelmine nädal. Mulle meeldib ikka ise teha, mitte 4 tundi käed taskus passida ju ;) Teisipäeval toimus veel mingi füsioterapeutide ja tudengite streik haiglas, kus streigiti mingi seaduse vastu, millega tahaetakse füsioterapeutidelt lisatöö ära võtta (massaaž jms). Kõik tahavad ikka hirmsasti ise rabada mitmel erialal vist siis :P
Füsioteraapia tudengid ja töötajad Dr. Negrini haigla ees
Muidugi jäid ka sel nädalal ööd suhteliselt lühikeseks (kuid mitte pidude, vaid haigusest tingitud magamate ööde tõttu), ja praktika lausa venis.
Kolmapäevase peo jätsin ka vahele, kuna ei tundnud end piisavalt hästi. Miguel aga oli nii armas ja viis mind kell 11 õhtul ravimite järele valveapteeki, sest lihtsast sidruniveest ja meest ei olnud sinnamaani suurt abi. Siin neil Goldrexi, Fervexit ja muud sellist ei müüda. Apteeker kahtlustas mul angiini ja saatis haiglasse retsepti järele, mina aga puiklesin vastu ja sain siis mingid lutsukommi moodi asjad, igastahes 4 eurot läks see maksma. Kodus andis Miguel veel salli ja lisateki. Eriti armas temast – suure venna eest siin mulle J Nüüd ma siis magan juba 3 tekiga – jaaaa Gran Canarial! Tegelikult on siin õhuniiskuse teema, mitte temperatuuri. Väljas on niiske ja toad ka sellised siis.
Igastahes oli ravimitest ja lisavarustusest abi, sest neljapäev möödus dokumentide asjaajamisega politseis, linnavalitsuses (võtsime ekstra vaba päeva selleks, peame elamisluba taotlema). Ja õhtul loomulikult pidu (aitas mulle sellest kodus konutamisest :P)! Pidu kestis jälle 4ni. Tegemist oli mingi klubimoodi asjaga, aga eriti selline see küll polnud. Ma ei tea, kas ma pole siin õigetesse klubidesse jõudnud või milles asi, aga tantsida on võimatu rahvast on nagu murdu ja siis kõik tantsupõrandal (mille suurus jääb isegi Eesti klubidele alla) nagu kilud karbis :D Ja suitsu on igalpool, ja muusika oli itallaste maitse järgi vist, sest tegemist oli ka Itaaliast pärit Djga. Igastahes mulle viskas lõpus kopa ette, ja lahkusin kell 4, teised jätkasid... Igastahes kavatsen siin uue klubi otsida, mõne uhkema, kus saab end korralikult tantsuplatsil välja elada!
Reedel oleksime pidanud praktikal olema kauem, ehk siis 6 tundi, kuna saime neljapäeva asjaajamiseks vabaks. See oleks surm olnud! Õnneks meie juhendaja lasi meid varem ära, sest tal polnud patsiente rohkem ja nii me pääsesimegi lihtsalt :P Reedene päev kodus, nii imelik kui see ka poleks, oli majanduspäev ja õhtu möödus rahulikult - korsitamine, pesupesemine jms. Oli vaja välja puhata laupäevaseks matkaks kanjonis koos Migueliga ja tema sõpradega, sest ärgata tuli juba kell pool 8.
Tänane päev (laupäev) oli super, käisime niiöelda õnne otsimas nagu Miguel hommikul naljatas. Küsis palju te olete nõus maksma kui ta meid õnnelikuks suudab teha. Ta kiitis juba hommikul söögilauas ette, et see koht, kuhu reis toimub on super. Ja tõesti, kõik vastas tõele! Täna tundsin ma sellist eriliselt õndsat tunnet sees, kui me seal kaljude vahel turnisime. Teekond oli pikk – 5 tundi jalutamist ja rionimist. Kõigepealt käisime all orus ringi ja siis hakkasime üles tõusma, mul oli mingi eriline õhin sees ja adrenaliin möllas :D Püsisin siis agaralt teejuhil kannus. Vaade tipust oli super, midagi hingele, kaugel eemal paistis ookean ja ümberringi olid rohelised aasad ja all kuristik :D Ja siis mis oli veel eriti äge, et me olime ühe sellise oja ääres, kus ma sain end jahedas vees värskendada. Polnudki enam ammu ujunud ja täna mu tervis oli juba nii hea, et sain endale seda lubada. Ilm oli ka täna eriit soosiv, päike küttis ja kõrvetas nii et ronides higimull otsa ees ikka. Paras trenn oli see ka, sain teha tasa kõik need jooksmata jäänud korrad, mil haigus mind voodis hoidis. Ühesõnaga tänane päev sisaldas mitut asja poitiivset asja korraga ja oli kindlasti üks parimaid päevi, mis siin olnud! Sain täieliku kaifi... Loodan, et selliseid päevi tuleb veel.
Kõige parem ongi see, et me elame ju kanaarlasega, ja eks kohalik teab ikka, kus need kõige ilusamad ja avastamistväärt kohad on. Juba saigi planeeritud uus reis järgmiseks nädalavahetuseks läänerannikule, kus peame samuti üle mägede minema, et jõuda mingi ilusa privaatse rannani. Sinna on plaan isegi kämpasse jääda, öösel rannas liival magamiskottidega...
Tänase õhtu veedan kodus ja kavatsen homse päeva rannas veeta, et end korralikult välja puhata ja algavaks töönadalaks ette valmistada.
Kolmapäevase peo jätsin ka vahele, kuna ei tundnud end piisavalt hästi. Miguel aga oli nii armas ja viis mind kell 11 õhtul ravimite järele valveapteeki, sest lihtsast sidruniveest ja meest ei olnud sinnamaani suurt abi. Siin neil Goldrexi, Fervexit ja muud sellist ei müüda. Apteeker kahtlustas mul angiini ja saatis haiglasse retsepti järele, mina aga puiklesin vastu ja sain siis mingid lutsukommi moodi asjad, igastahes 4 eurot läks see maksma. Kodus andis Miguel veel salli ja lisateki. Eriti armas temast – suure venna eest siin mulle J Nüüd ma siis magan juba 3 tekiga – jaaaa Gran Canarial! Tegelikult on siin õhuniiskuse teema, mitte temperatuuri. Väljas on niiske ja toad ka sellised siis.
Igastahes oli ravimitest ja lisavarustusest abi, sest neljapäev möödus dokumentide asjaajamisega politseis, linnavalitsuses (võtsime ekstra vaba päeva selleks, peame elamisluba taotlema). Ja õhtul loomulikult pidu (aitas mulle sellest kodus konutamisest :P)! Pidu kestis jälle 4ni. Tegemist oli mingi klubimoodi asjaga, aga eriti selline see küll polnud. Ma ei tea, kas ma pole siin õigetesse klubidesse jõudnud või milles asi, aga tantsida on võimatu rahvast on nagu murdu ja siis kõik tantsupõrandal (mille suurus jääb isegi Eesti klubidele alla) nagu kilud karbis :D Ja suitsu on igalpool, ja muusika oli itallaste maitse järgi vist, sest tegemist oli ka Itaaliast pärit Djga. Igastahes mulle viskas lõpus kopa ette, ja lahkusin kell 4, teised jätkasid... Igastahes kavatsen siin uue klubi otsida, mõne uhkema, kus saab end korralikult tantsuplatsil välja elada!
Reedel oleksime pidanud praktikal olema kauem, ehk siis 6 tundi, kuna saime neljapäeva asjaajamiseks vabaks. See oleks surm olnud! Õnneks meie juhendaja lasi meid varem ära, sest tal polnud patsiente rohkem ja nii me pääsesimegi lihtsalt :P Reedene päev kodus, nii imelik kui see ka poleks, oli majanduspäev ja õhtu möödus rahulikult - korsitamine, pesupesemine jms. Oli vaja välja puhata laupäevaseks matkaks kanjonis koos Migueliga ja tema sõpradega, sest ärgata tuli juba kell pool 8.
Tänane päev (laupäev) oli super, käisime niiöelda õnne otsimas nagu Miguel hommikul naljatas. Küsis palju te olete nõus maksma kui ta meid õnnelikuks suudab teha. Ta kiitis juba hommikul söögilauas ette, et see koht, kuhu reis toimub on super. Ja tõesti, kõik vastas tõele! Täna tundsin ma sellist eriliselt õndsat tunnet sees, kui me seal kaljude vahel turnisime. Teekond oli pikk – 5 tundi jalutamist ja rionimist. Kõigepealt käisime all orus ringi ja siis hakkasime üles tõusma, mul oli mingi eriline õhin sees ja adrenaliin möllas :D Püsisin siis agaralt teejuhil kannus. Vaade tipust oli super, midagi hingele, kaugel eemal paistis ookean ja ümberringi olid rohelised aasad ja all kuristik :D Ja siis mis oli veel eriti äge, et me olime ühe sellise oja ääres, kus ma sain end jahedas vees värskendada. Polnudki enam ammu ujunud ja täna mu tervis oli juba nii hea, et sain endale seda lubada. Ilm oli ka täna eriit soosiv, päike küttis ja kõrvetas nii et ronides higimull otsa ees ikka. Paras trenn oli see ka, sain teha tasa kõik need jooksmata jäänud korrad, mil haigus mind voodis hoidis. Ühesõnaga tänane päev sisaldas mitut asja poitiivset asja korraga ja oli kindlasti üks parimaid päevi, mis siin olnud! Sain täieliku kaifi... Loodan, et selliseid päevi tuleb veel.
Kõige parem ongi see, et me elame ju kanaarlasega, ja eks kohalik teab ikka, kus need kõige ilusamad ja avastamistväärt kohad on. Juba saigi planeeritud uus reis järgmiseks nädalavahetuseks läänerannikule, kus peame samuti üle mägede minema, et jõuda mingi ilusa privaatse rannani. Sinna on plaan isegi kämpasse jääda, öösel rannas liival magamiskottidega...
Tänase õhtu veedan kodus ja kavatsen homse päeva rannas veeta, et end korralikult välja puhata ja algavaks töönadalaks ette valmistada.
Kanjon...
ja sellele sillale seal kõrgel me lõpuks ka jõudsime...
mõnus vahepeatus, kus ma enda keha jahutasin...
Jah, ma olen siin õnnelik!
3 comments:
nende nilbete kohta vòix seda òelda et on igasuguseid... aga yht asja tegelt olen tàhele pand kyll, et algul tunduvad tàitsa ok ja asjalikud ja siis kui setskonda tuleb mòni naisterahvas (ja eriti veel kui vàljamaalane) siis kàib neil peas nag mingi klikk ja muutuvad selleks nagu tàpselt ytlesid :D aga muidugi mitte keik ;)
Miks eesti nii raske???
Post a Comment