Elumärke...

Pärast pikka pausi otsustasin endast märku anda. Viimasest sissekandest on peaaegu 2 nädalat möödas, aga midagi suurt uudist ka pole, elu läheb ikka enda vaikses rütmis siin. Nädalavahetustel pidutseme hommikuni, ja siis järgneb lõunauinak rannas, et õhtuks jälle valmis olla :D Sellise rütmiga harjub päris ära, ja magamistunnid ei tundugi nii tähtsad enam. Saab hakkama ka vähemaga kui tavaliselt harjunud olen...

See on minu tuba

Sel nädalal on ilmad jubedad olnud, randa kannatas minna ainult esmaspäeval, ka kohalikud räägivad, et ilmaga on tõesti midagi korrast ära. Kolmel viimasel ööl on mul olnud raskusi magamajäämisega, kuna minu aken on sadama poole ja ütleme ausalt, väljas on öösiti ikka raju torm :D Isegi 1 plakat, mis meie maja seinal minu akna kõrval on, kukkus alla. Selleks pidid töömehed aga järgmisel päeval mägironimistehnikat harrastama.

Ka selliseid tööpäevi tuleb ette, ekstreem

Loodan igastahes, et ilmastikuolud siin muutuvad, ja päike hakkab end tihedamini näitama, sest sellest nädalast lõpebki meie 6 nädalane praktika Negrinis ja algab vaheaeg. Niiet plaan on lõunas üks tõsine 10 päevane puhkus veeta :D
Praktikal on hästi tore, viimased 2 nädalat eriti. Meil on väga vahva juhendaja, Espernza (tõlge: lootus).

Ta on ülitark ja kasutab enda töös väga huvitavaid ja mõjusaid teraapiameetodeid. Olen oma silmaringi kõvasti laiendanud ja hispaania keele pagasit ka. Esperanza hääldus on suhteliselt okei, mitte nagu enamusel siin kohalikel. Nad räägivad ikka jubedat hispaania keelt enamasti. Oleme saanud ka siseosakondadesse, eelmise neljapäeva veetsime meeldiva meesterahvaga, ning selle kolmapäeva teisega - üks nägusam kui teine :P Tundub, et mehed on füsioterapeutidena väga pädevad, mulle väga sümpaatsed igastahes. Käisime intensiivravis, reanimatsioonis, mis oli minule varem täiesti tundmatu valdkond, siis veel traumatoloogia - ja kardio-respiratooria osakonnas. Päevad praktikal lähevad aina kiiremini, sest kõik päevad on suhteliselt mitmekülgsed olnud.
Täna oligi meie viimane päev praktikal...valmistasime füsioterapeutidele küpsisetordi maasikatega :) Tundus, et neile see igastahes meeldis. Viimasele päevale pani punkti see, et veetsime päeva hoopiski operatsiooniblokis. Päris võimas oli see seal ikka, 20 opisaali. Meie kiikasime lihtsalt mõnda sisse, nägime lõpevat põlveproteesi opi, skolisooi korrigeerivat opi, õlavarreluu paikapanemist, ja huvitav oli see, et toimus ka operatsioon Parkinsoni haigele mingi elektroodi paigutamiseks ajju, millest ma varem kuulnud polegi.

Selle kostüümi saime endale mälestuseks jätta, et äkki läheb mõnel stiilikal vaja :)

Kahju isegi nende meeldivate inimestega hüvasti jätte, aga ütleme ausalt: tore oli seal küll olla, aga veel parem on ära minna, uusi kohti avastama :D Ootan huviga igastahes...
Reisida pole nüüd vahepeal jõudnudki, sest nädalavahetus möödus vaid pidutsemise tähe all, ja päevad veetsin rannas. Eelmisel nädalal chillisin ühel vihmasel päeval peale praktikat kohaliku poisi Albertoga, kes näitas mulle Las Palmase lähedal vahvaid kohti. Käisime ühe mäe otsas, kust näeb kogu Las Palmast ja natukene ka ülejäänud osa saarest. Kahju ainult, et mul fotokat kaasas polnud, see oli üks kõige rohelisemaid kohti, mis ma siis üldse näinud olen. Samuti sain ma proovida tüüpilist Kanaaride toitu. Nimelt läksime Alberto vanaema-vanaisa juurde lõunale. Kuramus, kui hästi see maitses! :D Ma polnudki siin varem kohalikke roogi ju proovinud. Igastahes oli tegemist igati armsate inimestega, ja üldse ma kinnitan kanaarlased on kõik väga sümpaatsed, suure südamega :) Ilmselt hakkangi ma seda peale lahkumist kõige rohkem taga igatsema. Nende headus on ikka piiritu siin.
Kuid, on ka erandeid... Nüüd siis jõuan selle nädala tähtsündmuse juurde... Nimelt oli üleeile jälle üks mite-nii-ranna-ilma-päev, ja ma otsustasin, et pean peale praktikat ikka välja ka saama ja läksin niisama jalutama. Mul on siin üks lemmikkoht tekkinud, ookeani ääres, kus on mõnus istuda ja niisama mõelda.

Kui tahad naudid vaikust...

Kui tahad lähed kalale...

Alguses oli kõik ilus, chillisin ookeani ääres ja isegi päike tuli välja. Pärast tunni ajast lebotamist otsustasin minna lähedal olevasse kaubanduskeskusesse. Leidsin paar head asja, ja tundus, et päev on täiesti korda läinud, kuid siis alles äpardused algasid. Nimelt unustasin ma kõik oma kotid postkontorisse, hajameelne nagu ma olen. Ja kui ma sinna tagasi jooksin, umbes paari minuti pärast, oli kõik juba läinud, jah sattusin röövi ohvriks! Kuramus, hing oli täis ja kerge paanika hoog, proovisin siis enda paanikaolukooras hispaania keeles midagi seletada, postkontoritöötajale, turvamehele, ja infoleti neiule :D Nemad võtsid kõike rahulikult, keegi ei hakanud kuskile tormama ja kuulasid mu ilusti ära ja siis pandi pead kokku ja hakati mõtlema, mida ette võtta. Muidugi jõudsin ma paar pisarat valada, ja kõik olid nii armsad, kui nad mind lohutada üritasid. Postkontoris oli isgei üks klient, kes lubas mind viia langevarjuhüpetele lõunasse ja mootorrattaga ümber saare tiirutada. Ta ise on aktiivne nendel aladel. Isegi eile kohtusin veel temaga, kuna tal süda ei andnud rahu ja tahab ikka hirmsasti aidata. Nii ta siis tunnebki selle kaubanduskeskuse turvasüsteemide eest vastutavat isikut, kes saab kõik kaamerast järgi vaadata. Kahtlusalused on 3 tüdrukut. Aga olgem ausad, kuna tegu ei olnud just kõige suurema summaga, ei loodagi ma neid asju enam tagasi saada ja käisin eile sealsamas, ning ostsin kõik samad asjad uuesti :D Niiet kõike annab siin parandada, ja esimesest ehmatusest toibusin ka suhteliselt kiiresti, sangria oli muidugi abiks ;)
Eile õhtul polnud ka valvur-Miguel kodus, kuna ta läks tööasjus Madridi kaheks päevaks, ja kui kass ära, siis hiirtel loomulikult pidu. Kutsusime paar sõpra enda gängist külla, vaatasime filmi ja segasime Vana Tallinna kokteile :P Igastahes teistele see kraam läks peale küll, kama šokolaadi kohta seda küll öelda ei saa, sest kui Kärt seda ühel õhtul rõõmsalt degusteeris, käis see kõigil lihtsalt suus ringi ja keegi ei tahnud seda vist alla neelata väga :D

Arvatavasti ma nüüd pikemat aega siia midagi ei kirjuta, aga kui ma lõpuks Las Palmasesse naasen, annan enda seiklustest teilegi teada!

Hoidke siis ennast ja teisi :)