Monday 9 February 2009


Hei!


Pole endast viimase pooleteise nädala jooksul märku andnud, aga nüüd on vahepeal nii mõndagi juhtunud ja otsustasin selle kirja panna. Nokias sai minu praktika siis lõpuks ühelepoole ja jätsin sealsete armsate inimestega hüvasti, et edasi liikuda. Nüüd olen teist nädalat praktikal ühes pealinna regiooni suurimas töötervishoiuasutuses Diacoris. Selles asutuses toimib tööfüsioteraapia natukene teistmoodi kui eelnevates kohtades, nimelt sealt ostetakse teenust erinevatesse ettevõtetesse (nii võiks see umbes välja näha ka tulevikus Eestis) või siis saavad kliendid ise otse tänavalt füsioterapeudi poole pöörduda. Kokku on Diacoril 11 keskust ja 1 haigla ja füsiode teenindada u. 100 000 klienti 400-st erinevast suurettevõttest. Minu põhijuhendaja Diacoris, kes on ühtlasi ka Soome Tööfüsioterapeutide Liidu president, teeb rohkem administratiivset tööd ja temaga midagi praktilist ei näe, aga käin erinevates keskustes erinevate juhendajate juures – saan jälle põhjalikult Helsingi erinevate linnaosadega tutvuda: rongi, trammi ja metrooga ;) Üks juhendaja oli jälle väga tore – noor, alles aasta töötanud ja otse ülikoolist tulnud. Tore on näha ka noori selles valdkonnas praktiseerimas ja ta on ikka väga asjalik ja oma eriala proff.


Diacoris on mõnus asi see, et hästi palju kasutatakse erinevaid hindamismeetodeid inimeste töövõime hindamiseks ja samuti viiakse läbi teraapiat, mitte ei piirduta vaid ergonoomikaga. Nii on mul võimalus näha palju erinevaid asju :D Minu juhendaja viis ka minu peal paar testi läbi ja see kõik on väga põnev. Üks oli seesama test mis mulle Fortumiski tehti – koormustest, aga juba olid tulemused paremad ja sain natukene põhjalikuma konsultatsiooni ja analüüsi. Eks see lumelauasõit on kasuks tulnud siin ikka, füüsis juba paraneb! Muide mäel olen juba päris palju käinud, eriti hea on õhtuti minna ja nädala sees, siis on seal mõnusalt rahulik ja saab sõita üles alla üles alla, niiet jalad annavad mitu päeva tunda. Olen vahepeal seal uljaks läinud ja kere on juba mõnusalt sinikatega kaetud, päris palju kukkumisi tuleb ette – 1 kord läksin lumeparki ja kukkusin järjest 3 korda. Mäel tuleb ikka kaitsmed peale panna, muidu ei julge enam midagi teha. Aga hea trenn on see, eks ma teen päris palju kõndi ka siin ikka ja sellest kohe lähemalt.



Ilus põhjamaine taevas selgel talveõhtul



Nimelt lisaks koormustestile sain ühte selle sajandi leiutist enda peal proovida – selle nimi on SenseWear ja seda kasutatakse füüsilise stressi hindamiseks, mis analüüsib kandja tegevust kogu ööpäeva vältel. See on umbes sarnane nagu pulsikellad, aga see kinnitatakse tricepsi juurest ja see ei loe südame löögisagedust, vaid mõõdab temperatuuri ja MET-e, soojaproduktsiooni, samme, kilokaloreid, stressi, füüsilist aktiivsust ja muid parameetreid. Ainult vette ei või sellega minna. Mul oli see peal 6 päeva ja tulemused olid väga põnevad. Täna toimuski juhendajaga minu möödunud nädala analüüs füüsilisest aktiivsusest. Niisiis, 6 päeva jooksul tegin kokku 91 415 sammu, mis on kokku u. 120 kilomeetrit – päris hea mis? Tehke järgi :D Aga see ei olnud ka kõige tüüpilisem nädal. Esiteks esimene päev käisin lumelauaga sõitmas, kus kulutasin 1300 kalorit. Kõige põnevam on aga see uneanalüüsi osa, ka mu juhendaja oli väga üllatunud. Minu stress päeva jooksul on praktiliselt null ja öösel tõuseb peaaegu lakke kohe magama minnes ja alles enne ärkamist hakkab vaikselt langema ning öö jooksul ärkasin üles 16 korda! Kokku magasin enda arust 7,5 tundi aga sellest kvaliteetset und oli aint 4 tundi. Ei tea, ehk on asi asemes või näen pidevalt õudukaid, sest pidin siin öösiti kõvasti unes rääkima :D


Järgnevad päevad möödusid õppimistähe all. Nimelt on mul nüüd lühemad päevad olnud ja saan magistritöö kirjutamisega tegeleda ja seda ka kohe tulemustest näha: kolmapäevast reedeni jäid sammud 7000-10 000 vahele, mis pole üldse paha, samas istumist oli päris palju ja kaloreid põletasin keskmiselt – tüüpiline kontoritöö. Unega oli aga neil päevadel sama asi mis varemgi... Reedel oli hea lebo päev, sest mu juhendaja haigetsus ja olin vaba, käisin Helsingis ühel koolitusel ja raamatukogus ning siis koju arvuti taha!


Aga nüüd läheb alles põnevaks – kust need sammud siis ikkagi tulid? Ajastus oli väga hea, sest kallis Joel tuli laupäeval Helsingisse ja see päev oli täis turistikas...mind teades :D Kõik kohad tuli ära näha ja end ajalooga kurssi viia ja seda kõike jala. Niisiis tammusime kogu kesklinna ja selle ümbruse läbi. Helsingi sessuhtes vahva, et otse laeva pealt tulles jääb enamus asju tee peale ja kesklinna jõuad 20 minutiga (meil läks kordi kauem muidugi, risti-rästi). Nägin ka palju selliseid kohti, mida ise veel polnud külastanudki – päev oli pikk ja lõpuks naasime hostelisse peale 10, kokku samme 34 011! Hosteliga ka vahva lugu - see selline noortehostel, mis asub Olümpiastaadioni peal, ühesõnaga ööbidki stata sees ja selline vanakooli stiil, naridega ja värki ja suured toad – pojad tydod eraldi, kuid on ka privaatruumid, õnneks! Kesklinnast u. 30 min ja 20 eurot öö, mis Helsingis on võileivahind lausa. Ja kogu rahvusvaheline seltskond esindatud.



Helsingi Ülikooli peahoone





Kalju sisse raiutud kirik, millel on kuppelkatus ja taevas paistab läbi katuse



Parlamendihoone







Uisuväljak kesklinnas ja rahvusteater taamal






Senativäljakul






Kohalike poolt armastatud park kesklinnas, kus kohtasime ka halljäneseid (kõrvuti trammiga)





Nädalavahetuse tippsündmus oli teaduskeskuse Heureka külastus, kus on igasuguseid leiutisi, seal veetsime terve päeva ja tegevust oli rohkem kui küll! Meil vedas, oli küll pühapäev, mis siin on selline pereürituste päev, ei olnud rahvast palju ja saime vabalt proovida kõike mis huvitas: rattaga köiel sõita, väravavahina rekordeid püstitada, teletähe rollis olla ja palju muud (vt. piltidelt). Praegu on seal hästi kihvt näitus „Move and Play”, kus saab igast asju proovida, mis füüsilise aktiivsusega seotud – tasakaas, osavus ja kiirus. Soovitan kõigil seda vaatama minna, kel lähiajal Soome vähegi asja! Lisaks on seal planetaarium, mis on selline kino, kus lamad toolide peal ja üleval laes toimub kogu tegevus – näidatakse filme kosmosest, väga hea kogemus – tähed oleksid nagu käega katsutavad! Ja kogu seda lõbu ainult 13 euro eest.



Heureka! Rattaga köiel





Tasakaal!





Hüppenöör!





Osav väravavaht - 30 tõrjet minutis! Asi toimis nii, et ekraanil näete mind aga mina nägin palle ekraanil ja siis liikusin vastavalt kindlas alas, et palle tõrjuda :)




Kasva veel!




Uus ilmatüdruk?





Kalli






Nüüd on veel vähem kui 2 nädalat jäänud ehk siis 11 päeva, nagu näete loen isegi päevi juba! Eks see kodu ikka kallis ole :D Aga see kogemus siin tuleb mulle kindlasti kuhjaga kasuks!

Nägudeni,

Wednesday 28 January 2009

Tere jälle,

Isetehtud hästi tehtud!


Nüüd olen juba pea pool ettenähtud ajast siin Soomes ära olnud ja see on tõesti kiirelt möödunud ning minu teadmiste pagas on ikka kõvasti täienenud. Taas on selja taga üks asjalik ja võiks isegi öelda, et teguderohke praktikanädal. Nimelt eelmise nädala veetsin ühe väga toreda ja tõeliselt targa tööfüsioterapeudiga kahes suures ettevõttes – Fortumis ja Neste Oilis. Tahaks ka kunagi nii targaks saada, ma tõesti imetlen teda, kui põhjalik ta oma töös on ja individuaalselt läheneb klientidele ning lahendab probleemid hetkega ja seda kõike väga oskuslikult! Ta motiveeris mind tulevikus osalema ikka rohkem kui ühel kursusel, sest palju on veel ikka edasi õppida. Nimelt kasutab tema oma töös ühte konkreetset teraapiameetodit, mida harrastab maailmas tuhandeid terapeute, Eestis vist mitteükski ja minu juhendaja on seda aastakümneid praktiseerinud ja koolitab nüüd Soomes teisi. Võibolla kui saan kunagi keele selgeks, saan ka siia tagasi tulla kui ta ennem Eestisse ei jõua, sest see oli millalgi plaanis olnud ;) Huvitavaks tegigi asja see, et tema viib oma töös lisaks ergonoomilisele nõustamisele läbi ka teraapiat ja kui ma esimestel päevadel õppisin tema pealt, siis edaspidi lasi ta mulgi kätt proovida :D Ja see aeg läks lausa lennates, uskumatu mõelda, et varsti pean juba tagasi tulema. Mul meenub veel ka see, et mu juhendaja tegi mulle koormustesti, mida ta kasutab oma töös päris palju ja sain päris „head” tagasisidet. Nimelt sain personaalse harjutusprogrammi ja pean end ikka kõvasti kokku võtma, et supervormi saavutada ja kõvasti hakkama trenni tegema Eestis :D

Fortum: kokku 18 korrust, selge ilmaga paistab juba 16ndalt ka Tallinn, mida meil aga tol päeval näha ei 6nnestunud...



Lisaks asjalikule olemisele lahutasin möödunud nädalal ka veidikene meelt. Nimelt sain paaril päeval isegi varem praktikalt ära ja jõudsin tutvuda Helsingi peamiste vaatamisväärsustega, mis on kohe käejala ulatuses kesklinnas. See kant on mul igastahes nüüd juba põhjalikult läbi kammitud ja orienteerun igati ajas ja kohas. Helsingi on ilus linn ja mulle meeldib see õhkkond seal väga, ilus mereäärne metropol. Keset kesklinna on suur uisuväli, kus ma oleksin tatnud hea meelega natukene liuelda, aga ajapuudus sundis mind bussijaama poole kappama, kuna viimane buss oli minemas mu kodulinna. Aga selle plaani kavatsen veel ellu viia! Meil on siin nüüd tõsine talv ja isegi Helsingis oli seda eelmisel nädalal tunda, kuna enamasti on seal olnud sula kui meil siin 50 km eemal südatali. Nimelt reedel peale praktikat jalutasin Espoos ja just väga õigel momendil - taevas oli selge ja päike loojumas ja meri võib talvel ikka eriti ilus olla, eriti veel seda kanti arvestades, kus saari keset merd on kümneid ;)
500 meetrit eemal, kus ma juba bussis istusin avanes vaade otse merele ja see oli v6rratu, aga pildi tegin varasemalt bussipeatuses, kust mere äärde ei pääsenud.
Lisaks eelmainitule tegelesin põhjalikumalt ka poodide läbi kammimisega ja leidsin head kraami –praegu on siin suured ALEd, 70% igalpool ja räägitaksegi et siin on kaupnike eesmärgiks tühi ladu mitte vana kraami kogumine, et võimalikult palju tuleks ära müüa, mistõttu hinnad on ikka eriti all. Käisin ka raamatupoes, kus on igati uhke valik erialast kirjandust – ei teagi kohe mida võtta ja mida jätta, Eestis on ikka sellega võrreldes väga kesine valik või pigem ütleks et meil polegi valikut. Lisaks sain veel kokku enda toredate klassikaaslaste Kirke ja Priiduga (kes muide õpib ka Helsingi Ülikoolis) ja rääkisime vanadest headest aegadest – tore oli!
Minu igapäevane kylastuspaik Kamppi keskus, kus asuvad koik eluks vajalikud poed ja teenused, k.a. maaalune 2-kordne bussijaam ja metroojaam.
Raudteejaam.
Sibulaloss sadamas.
K6ige ilusam vaatamisväärsus Helsingis - katedral
Ja kogu see seiklusterohke nädal kulmineerus lumelauasõiduga kohalikus suusakuurordis, mis oli tõesti mõnus ja minu pingutused varustuse kaasavedamiseks olid seda väärt! Tegemist on kuurordiga, mis on lähim Helsingile ja kus pealinlased käivad nädalavahetustel oma peredega – rahvast oli tõesti palju. Erinevalt aga meie Eestimaa „suusakuurortidest” ei tähenda palju rahvast 15 minutit järjekorras seismist ja hirmu, et keegi sulle mäest alla tulles sajaga sisse sõidab. Siin on neil kogu liikluskultuur väga viisakas – ratstel, rööbastel, veel ja lumel. Järjekorrad liiguvad kiiresti, keegi ei trügi ja mäel ei ohustata oma sõiduga teisi liiklejaid. Selle mäe kõige lühem nõlv on isegi pikem kui meie pikim nõlv Eestis, kuigi tegemist pole üldse suure mäega – pikim laskumine on 700 meetrit, aga minu jaoks on sedagi küll alustuseks. Täna tutvusin 2 nõlvaga, teistega järgmisel korral, kui lähen nädala sees, mil inimesi on arvatavasti ka vähem – ehk isegi homme juba või reedel.
Veerand mäest.
Sellel nädalal olen jälle Nokias ja tore on tõelises ärimaailmas tasgasi olla :D Minu põhijuhendaja on super inimene ja tahab, et ma saaks koigest maksimumi ikka. Olgugi, et olen seal nüüd siis juba teist nädalat – ikka õpin midagi uut. Nimelt organiseeris ta mulle selleks nädalaks kohtumised mitmete erinevate erialade spetsialistidega, et mind paremini siin toimiva tervishoiusüsteemiga kurssi viia. Eile näiteks kolasime pool päeva linna peal ja külastasime erinevaid ergonoomilst mööblit pakkuvaid poode, mis on tuntud ülemaailma ja mille teenuseid kasutavad siin Soomes ka suurimad ettevõtted. Edaspidiseks on kontaktid olemas :)
Minu lemmiktool Capisco Håg - 500 eurot!
Täna käisin aga veidikene üksi linnas, kuna praktika lõppes varem ja Nokia Houses oli minu viimane päev, homme olen teise juhendajaga ühes linnast kaugemal asuvas majas, NokiaSiemensNetwork. Täna viisin isegi 6 tööergonoomikaalast nõustamist läbi, iseseisvalt, sest juhendaja tegeles samal ajal teiste Nokia töötajatega. Niisiis on mu elu siin tegude-ja seiklusterohke, niiet igavust pole aega tundagi ja kuna pool ajast on veel alles ees, siis ootan kõike juba põnevusega, et uusi teadmisi omandada :D

Uute kohtumisteni!


Sunday 18 January 2009

Uus algus


Terve!

Viimati sai alustatud blogi kirjutamisega pea 2 aasta eest ja otsustasin sellega uuesti alustada just samadel põhjustel, mis eelmisel korralgi. Nimelt on minust taas saanud erasmuslane, kuid sellel korral hoopis teises suunas – minu uueks sihtpunktiks on lõunamaa asemel põhjamaine Soome, kus asun enda magistri lõpupraktikat tegema.

Nüüdseks olen end siin kenasti sisse seadnud ja minu kodu asub 50 km kaugusel pealinnast Helsingist, kuhu mul on aga igal tööpäeval asja. Saabumine siia läks esialgu ladusalt, kuid ealeski ei soovita kellegile reisimist laevaga suurte käsipagasitega. Mina olin see ullike, kes vedas kaasa suure kohvritäie asju ja lisaks lumelauavarustuse ja seda kõike käsitsi. Kõige raskemaks osutuski sadamast koridori läbimine pardale ja tagasi, mis Helsingis on vähemalt 2 korda pikem kui Tallinnas! Arvamusi oli äärmusest äärmusesse – need, kes jalutasid lihtsalt tühjade kätega taskus, vaatasid et tegemist on küll ühe lolli turistiga ja oli ka neid, kes vaatasid, et Ooooo see on küll 1 tugev Eesti naine, näiteks Tallinnas saatis isegi üks sakslastest turistigrupp mind aplausiga! Aga eestlane on ikka viisakas ja abivalmis, sest Helsingis tuli mul poole koridori peal nõrkushetk ja sel ajal kui kõik mööda tormasid võttis 1 kena Eesti härra pool mu koormast enda õlule. Kuna elan tädi juures, oli ta mul sadamas juba vastas ja edasine möödus ladusalt.

Teine päev hakkas kohe hommikul varakult, sest pidin jõudma kooli, et tutvuda koordinaatoriga ja panna programm paika. Kuna ma pole varasemalt Helsingis pikemalt peatunud, vaid ainult läbi sõitnud varusin juba rohkelt aega liiklemiseks, sest seiklused olid alles algamas... Maaliini buss läheb õnneks kohe kodu lähedalt, kuid oleksin ka selle peaaegu nina alt minema lasknud kui poleks viimasel hetkel taibanud, et siin peab „hääletama” et bussile saada. Aga soomlased on äärmiselt toredad, sets bussijuhid on mind juba nende 7 päeva jooksul rohkem kui korra aidanud, olles abivalmid ja väga vastutulelikud. Kõige mõnusam on siin see, et enamus inimestest räägivad ja mõistavad inglisekeelt ja alati saab abile loota. Ja teenindus on siin 10 korda parem kui Eestis, kiitos ette ja taha. Ühel hommikul lugesin näitaks ära, et ühes asulas jõudis bussijuht öelda kiitos 29 korda ;) Lõpuks jõudsin metropoli tsnetrumisse ja kooli jõudmiseks oli aega tund ehk peaks ju olema piisavalt. Aga nojah, bussijaam asub siin suures kaubanduskeskuses ja bussid lähevad kahelt erinevalt korruselt ja veel väljast ka. Teadsin, mis number bussi mul on vaja ja et see on ainult 200 m kõndida, aga mis suunas või kust täpsemalt, seda mitte. Ja kuna ma olin seal esimest korda tormasin kohe vales suunas ja sain juba enamuse bussiliinide peatused selgeks va. see mida mul vaja, mis lõppkokkuvõttes asus kohe bussijaama kõrval tegelikult :) Sest inimesed ei tea ka kõikide liinide peatusi peast, kuna siin on neid kokku 98 erinevat, lisaks trammid ja metrood. Olles leidnud selle õige peatuse pidin juba kiirustama ja hüppasin esimese bussi peale, mõtlemata kas see liigub õiges suunas, sest peatused asuvad ju kahelpool teed. Õnneks mul vedas seekord ja jõudsin ilusti koolihoonesse, kus koolitatakse siinseid füsioterapeute. Minu koordinaator on äärmiselt tore inimene ja temaga sai ikka päris kõvasti nalja. Kõik oli minu saabumiseks ette valmistatud ja sain endale vajalikud dokumendid ja kaardid, mida siin õppimiseks ja üliõpilaseluks vaja. Veetsin seal terve päeva ja nende õppehoone on ikka tõesti tasemel. Võrreldes seda meie omaga on nedel ainuüksi füsioterapeutidele nii palju võimalusi ühes hoones kui meil terves teaduskonna hoonetes kokku. Neil on 3 korrust õpperuume, puhkeruumid, söökla, jõusaal ja ujula, mida kõike võib vabal ajal kasutada. Ja tõesti neil on mille üle uhke olla! Mul on väga hea meel, et siia tulin, sest juba algus ainuüksi tundus paljulubav. Praktikaplaan oli koostatud ja kokku on mul siin 5 erinevat juhendajat ja praktikakohta.

Teisipäevast hakkas minu esimene praktikapäev. Õnneks saadi aru, et ma elan suhteliselt kaugel ja pean iga päev poolteist tundi liiklemiseks kulutama ja minu praktika hakkab peale 9-t ja lõpeb juba 4st. Hommikuti lähen siit pool 8 bussile, mis lõppkokkuvõttes teeb samasuguse graafiku nagu Eestiski tööle minnes mul oleks. Ja siis kui jõuan Kampisse (Helsingi bussijaam) saan seal ainult korrust vahetades istuda järgmisele bussile, mis viib mind Espoosse. Kõige põnevam ongi neil siinne piletisüsteem, ühesõnaga on olemas regioonid ja kui sa liigud ühest regioonist teise nt Helsingist Espoose ja see teeb kokku ainult ühe peatuse distantsi, siis pead ostma sellise pileti mis maksab 4 eurot! Ja seda lihtsalt mõnesaja meetri sõidu eest :) Päris hea, tavapilet ühes regioonis liigeldes on 2.20 ja bussipilet minu asukohast Vihtist Helsingisse maksab 8.80 üks ots. Nii et kui kõik koku arvutada, siis tuleks see päevas ligi 20 eurot – hirmus, mis? Aga õnneks on siin olemas elektrooniliste piletite süsteem, mis tähendab et sul on olemas kaart mida saad kasutada igas sõidukis, aga selle hankimine oli ikka päris peavalu, kuid 2 päeva jooksul sain selle aetud ja nüüd liiklen siin kõvasti odavamalt olenemata sellest kui palju päevas sõidan.

Minu esimene praktikanädal möödus Espoos Nokia House`s. Nüüd ma jõuan alles selle juurde, miks ma siia üldse tulin – nimelt soovin, et minust saaks kunagi tööfüsioterapeut, kes on spetsialist töötervishoiu meeskonnas ja tegeleb töötajate kutsehaiguste ja erineveta tööga seotud tervisevaveuste ennetamise ja raviga. Eestis meil sellist spetsialiseerumist ei ole, aga Soomes on neil ikka kõva tase ja öeldakse, et nad on maailmas ikka top 3-s. Ja seda on nad mulle juba selle nädalaga tõestanud. Neil on juba tööfüsioterapeudid siin tegelenud aastast 76 ja kokku on neid juba 800 ringis, samas kui meil on lihtsalt füsioterapeute (ilma spetsialiseerumiseta) mitu korda vähem! Ja siin on füsioterapeut ikka au sees ja oluline liige meeskonnast, keda tunnustatakse tervishoiusüsteemis kui oma eriala spetsialisti. Kui neile rääkida meie süsteemist jääb neil karp lahti, et mis teil seal toimub küll :) Niisiis, tulles Nokia juurde – minu juhendaja on äärmiselt armas inimene, tundsin kohe, et temaga on hea klapp. Ja juba esimese päevaga omandasin ma nii palju teadmisi, et mõtlesin, kas ma üldse olen ülikoolis midagi õppinud?! Nokia on suur ettevõte ja füsioterapeute on kokku 2 ning nende teenindada on 7000 töötajat. Hooned on erinevad Helsingi ja Espoo regioonis laiali, mistõttu oligi mul vaja seda superhead elektroonilist piletit. Aga Nokia House, kust ma alustasin on nö. Boss maja, kus asub ka Nokia omanik ise. See hoone on tõesti tohutu, et juba kaugelt Helsingist on see tegelikult näha.
Seest on see väga peen ja kui nüüd rääkida ergonoomikast, siis töötajate töötingimused on ikka kõrgel tasemel. Minu juhendaja ülesandeks on viia töötajatel läbi ergonoomilst nõustamist ja vajadusel koostada ka harjutusprogramm (kuid seda tuleb vähem ette, sest selleks ei olda nii motiveeritud). Ja soomlased on ikka tõesti teadlikud enda võimalustes – nad oskavad küsida ja nõusa paremaid tingimusi kui neid miski vaevab ja enamasti nad seda ka saavad. Ühesõnaga töötaja on kuningas ja tööandja tantsib tema järgi. Nokia mõtlemiseviis ongi see, et tagades töötajatele soodsad töötingimused, kasvab ettevõtte kasum mitmekordselt. Ja nii see tõesti on. Töötajatel on väga palju võimalusi – neil on oma jõusaalid, ja treeningtunnid erinevate stiilidega (bodypump, jooga, pilates, shaping jne), puhkeruumid, kus nad saavad mängida teleka-ja videomänge ning erinevad lesilad ja massööriteenused ning seda kõike ühes hoones ja tööandja kulul! Ja kui käia kontorites ringi, siis on näha, et nad tõesti naudivad seal töötamist ja on väga keskendunud ja südamega asja juures. Siin on sellised avatud kontorid, kus istub pea 100 inimest ühes suures avaras ruumis ja teevad oma tööd, kusjuures kogu see ruum on täiesti vaikne ja kõik teevad kõvasti tööd, isegi klaviatuuri klõbinat on vaevu kuulda seal. Üks asi, mis on väga huvitav on see, et kõige uuemas Nokia House tiivas on selline süsteem, kus kõikidel korrustel ja kõikides ruumides on igalpool täpselt samasugune töölaud-ja tool, mis on väga lihtsalt kohandatavad (laud elektriliselt). Ja põnevaks teeb asja see, et ühelgi töötajal pole seal oma kindlat töökohta, see tähendab et igal hommikul tulevad nad tööle ja otsivad endale vaba pinna ja iga õhtu lõpeb sellega, et kõik asjad tuleb laualt ära võtta ja panna kindlatesse lukustatud kappidesse, kust need järgmisel hommikul saab kaasa võtta ja viia vaba laua juurde ja nii jälle uuesti. Käisin ka Nokia omaniku töötamise koha juures, kusjuures ka tema istub sellises avatud kontoris koos oma alluvatega ja kasutab täpselt samasugust mööblit, vahe on ainult sellest, et ta ei vaheta enda töökohta päevast päeva. Ja Soomes on üldse selline suhtumine, et keegi pole kellestki tähtsam, et bossid on samal tasemel mis lihttööline!

Nokias möödus nädal väga kiirelt ja ma omandasin tõesti palju uusi teadmisi ning külastasin kõiki Nokia hooneid mis asuvad pealinna regioonis, kõige suurem on NokiaSiemens Network, kus on 5000 töötajat. Ja lisaks teadmistele füsioteraapia valdkonnast, omandasin päris palju teadmisi ärimaailmast ja 21. sajandi tehnikaimedest – nägin selliseid lisatarvikuid, mida pole ealeski ette kujutanud. Näiteks saab läptoppi kasutada hoopis vertikaalses asendis ja sünkroniseerida kõik arvutid omavahel ja mobiiltelefoniga. Nokias on mul kokku 2 erinevat juhendajat ja reedesel päeval käisin veel koosolekul, kus kohtusid Soome ühe suurima töötervishoiuasutuse Helsingi piirkonna füsioterapeudid, kellega ma põgusalt tutvust tegin ja pidin tegema väikse ettekande ka meie Eesti olukorrast, neil ikka oli, mille üle imestada :) Aga see tuleb mul siin igasti kasuks, sest ei või iial teada, millal abi vaja ja juhendajad juba ütlesid, et alati võin tulla tagasi ja nendelt iga kell abi küsida kui midagi vaja teha ja Eestis tuleks see töötervishoiu süsteem ikka korralikult käima lükata. Kõik minu 5 juhendajat on üle Soome kuulsad tööfüsioterapeudid ja Soome Füsioterapeutide Liidu koosseisu kuuluvad juhtkonna liikmed. Üks on näiteks Liidu endine president ja teine praegune president ning kolmas presidendi asetäitja jne. Mu siinne koordinaator ütles, et ta otsis mulle tõesti parimad juhendajad üle Soome. Ja nendega on tõesti mõnus koos töötada, üldse pole sellist aukartust, et Ooooo kui tähtsad tegelased ja nad ei suhtu minusse üldse üleolevalt, vastupidi - innustavad tagant ja ütlesid isegi, et ma olen tubli.

Homsest alates olen juba uues praktikakohas ja kohtun oma järgmise juhendajaga, kuid ülejärgmisel lähen veel Nokiasse tagassi ja ootan seda kõike juba suure huviga. Nädalavahetus möödus mul siin rahulikult – tutvusin ümbruskonnaga. Vihti on selline mõnus väike aedlinn 7000 elanikuga ja suuri maju siin pole, enamus ridaelamud ja eramajad. See on selline looduskaunis koht nahu meie Lõuna-Eesti – kuppelmaastikuga ja paljude järvedega. Eile käisin ka järve peal liugu laskmas, kus oli päris paks jää.

Minu kodu asub yleval paremas nurgas :)


Pildid kodukandist: järv ja asula








Kõige suuremaks plussiks on see, et siit 5 km kaugusel asub suusakeskus, kus ma saan hakata käima lumelauaga sõitmas, ja õnneks on see suurem kui meie Kuutsekas ja laskumine mitmeid kordi pikem. Teine suusakeskus asub veel 30 km eemal, mida oli plaanis ka täna külastada, sest meil on nagunii sinnapoole asja, aga netist selgus et too ei ole praegu avatud. Niisiis, ehk lähen homme siia kodumäele. Pileti hinnad on päris krõbedad – ainuüksi 2 tunni pilet maksab 22 eurot, aga õnneks ei pea ma varustust laenutama, sest tassisin selle ju seljas kaasa :D Tõenäoliselt on siine eramuse elu absoluutselt erinev Las Palmases toimunust, kuna siin on mul plaanis rohkem õppetööle keskenduda ja asjalik olla nii, et pidutsemiseks tõenäoliselt aega ei jää. Tegelikult siin on sama süsteem, et eramsulastel on ühiseid üritusi ja ettevõtmisi küllalt, mille kohta ma ka mailile infot saan, aga eks vaatan kui msikit huvitavat toimumas, kuidas selle transpordiga hakkab olema, sest viimane buss Helsingist tuleb siia õhtul kell 8. Aga ausalt öeldes on nii, et siiani sellisest seltsielust veel puudust pole tundnud, sest koju jõuan alles õhtuks ja siis on juba ettevalmistused järgmiseks päevaks, aga eks see alguses rohkem selline kohanemiseprotsess ole – mine sa tea, ehk tuleb veel pidudeigatsuski peale. Muidugi on mul veel vaatamisväärsused Helsingis vaatamata, niiet vabaks ajaks tegevust jagub. Siiani olen tutvunud vaid kahe põhilise šopingukeskusega tsnetrumis :) Hästi, arvan et esimese korra kohta tuli päris pikk kirjatükk juba ja kui lisaküsimusi siis kirjutage :)



Seniks kohtumiseni,



Tulla