Thursday 29 March 2007

Elumärke...

Pärast pikka pausi otsustasin endast märku anda. Viimasest sissekandest on peaaegu 2 nädalat möödas, aga midagi suurt uudist ka pole, elu läheb ikka enda vaikses rütmis siin. Nädalavahetustel pidutseme hommikuni, ja siis järgneb lõunauinak rannas, et õhtuks jälle valmis olla :D Sellise rütmiga harjub päris ära, ja magamistunnid ei tundugi nii tähtsad enam. Saab hakkama ka vähemaga kui tavaliselt harjunud olen...


See on minu tuba


Sel nädalal on ilmad jubedad olnud, randa kannatas minna ainult esmaspäeval, ka kohalikud räägivad, et ilmaga on tõesti midagi korrast ära. Kolmel viimasel ööl on mul olnud raskusi magamajäämisega, kuna minu aken on sadama poole ja ütleme ausalt, väljas on öösiti ikka raju torm :D Isegi 1 plakat, mis meie maja seinal minu akna kõrval on, kukkus alla. Selleks pidid töömehed aga järgmisel päeval mägironimistehnikat harrastama.



Ka selliseid tööpäevi tuleb ette, ekstreem


Loodan igastahes, et ilmastikuolud siin muutuvad, ja päike hakkab end tihedamini näitama, sest sellest nädalast lõpebki meie 6 nädalane praktika Negrinis ja algab vaheaeg. Niiet plaan on lõunas üks tõsine 10 päevane puhkus veeta :D
Praktikal on hästi tore, viimased 2 nädalat eriti. Meil on väga vahva juhendaja, Espernza (tõlge: lootus).

Ta on ülitark ja kasutab enda töös väga huvitavaid ja mõjusaid teraapiameetodeid. Olen oma silmaringi kõvasti laiendanud ja hispaania keele pagasit ka. Esperanza hääldus on suhteliselt okei, mitte nagu enamusel siin kohalikel. Nad räägivad ikka jubedat hispaania keelt enamasti. Oleme saanud ka siseosakondadesse, eelmise neljapäeva veetsime meeldiva meesterahvaga, ning selle kolmapäeva teisega - üks nägusam kui teine :P Tundub, et mehed on füsioterapeutidena väga pädevad, mulle väga sümpaatsed igastahes. Käisime intensiivravis, reanimatsioonis, mis oli minule varem täiesti tundmatu valdkond, siis veel traumatoloogia - ja kardio-respiratooria osakonnas. Päevad praktikal lähevad aina kiiremini, sest kõik päevad on suhteliselt mitmekülgsed olnud.
Täna oligi meie viimane päev praktikal...valmistasime füsioterapeutidele küpsisetordi maasikatega :) Tundus, et neile see igastahes meeldis. Viimasele päevale pani punkti see, et veetsime päeva hoopiski operatsiooniblokis. Päris võimas oli see seal ikka, 20 opisaali. Meie kiikasime lihtsalt mõnda sisse, nägime lõpevat põlveproteesi opi, skolisooi korrigeerivat opi, õlavarreluu paikapanemist, ja huvitav oli see, et toimus ka operatsioon Parkinsoni haigele mingi elektroodi paigutamiseks ajju, millest ma varem kuulnud polegi.

Selle kostüümi saime endale mälestuseks jätta, et äkki läheb mõnel stiilikal vaja :)


Kahju isegi nende meeldivate inimestega hüvasti jätte, aga ütleme ausalt: tore oli seal küll olla, aga veel parem on ära minna, uusi kohti avastama :D Ootan huviga igastahes...
Reisida pole nüüd vahepeal jõudnudki, sest nädalavahetus möödus vaid pidutsemise tähe all, ja päevad veetsin rannas. Eelmisel nädalal chillisin ühel vihmasel päeval peale praktikat kohaliku poisi Albertoga, kes näitas mulle Las Palmase lähedal vahvaid kohti. Käisime ühe mäe otsas, kust näeb kogu Las Palmast ja natukene ka ülejäänud osa saarest. Kahju ainult, et mul fotokat kaasas polnud, see oli üks kõige rohelisemaid kohti, mis ma siis üldse näinud olen. Samuti sain ma proovida tüüpilist Kanaaride toitu. Nimelt läksime Alberto vanaema-vanaisa juurde lõunale. Kuramus, kui hästi see maitses! :D Ma polnudki siin varem kohalikke roogi ju proovinud. Igastahes oli tegemist igati armsate inimestega, ja üldse ma kinnitan kanaarlased on kõik väga sümpaatsed, suure südamega :) Ilmselt hakkangi ma seda peale lahkumist kõige rohkem taga igatsema. Nende headus on ikka piiritu siin.
Kuid, on ka erandeid... Nüüd siis jõuan selle nädala tähtsündmuse juurde... Nimelt oli üleeile jälle üks mite-nii-ranna-ilma-päev, ja ma otsustasin, et pean peale praktikat ikka välja ka saama ja läksin niisama jalutama. Mul on siin üks lemmikkoht tekkinud, ookeani ääres, kus on mõnus istuda ja niisama mõelda.


Kui tahad naudid vaikust...



Kui tahad lähed kalale...


Alguses oli kõik ilus, chillisin ookeani ääres ja isegi päike tuli välja. Pärast tunni ajast lebotamist otsustasin minna lähedal olevasse kaubanduskeskusesse. Leidsin paar head asja, ja tundus, et päev on täiesti korda läinud, kuid siis alles äpardused algasid. Nimelt unustasin ma kõik oma kotid postkontorisse, hajameelne nagu ma olen. Ja kui ma sinna tagasi jooksin, umbes paari minuti pärast, oli kõik juba läinud, jah sattusin röövi ohvriks! Kuramus, hing oli täis ja kerge paanika hoog, proovisin siis enda paanikaolukooras hispaania keeles midagi seletada, postkontoritöötajale, turvamehele, ja infoleti neiule :D Nemad võtsid kõike rahulikult, keegi ei hakanud kuskile tormama ja kuulasid mu ilusti ära ja siis pandi pead kokku ja hakati mõtlema, mida ette võtta. Muidugi jõudsin ma paar pisarat valada, ja kõik olid nii armsad, kui nad mind lohutada üritasid. Postkontoris oli isgei üks klient, kes lubas mind viia langevarjuhüpetele lõunasse ja mootorrattaga ümber saare tiirutada. Ta ise on aktiivne nendel aladel. Isegi eile kohtusin veel temaga, kuna tal süda ei andnud rahu ja tahab ikka hirmsasti aidata. Nii ta siis tunnebki selle kaubanduskeskuse turvasüsteemide eest vastutavat isikut, kes saab kõik kaamerast järgi vaadata. Kahtlusalused on 3 tüdrukut. Aga olgem ausad, kuna tegu ei olnud just kõige suurema summaga, ei loodagi ma neid asju enam tagasi saada ja käisin eile sealsamas, ning ostsin kõik samad asjad uuesti :D Niiet kõike annab siin parandada, ja esimesest ehmatusest toibusin ka suhteliselt kiiresti, sangria oli muidugi abiks ;)
Eile õhtul polnud ka valvur-Miguel kodus, kuna ta läks tööasjus Madridi kaheks päevaks, ja kui kass ära, siis hiirtel loomulikult pidu. Kutsusime paar sõpra enda gängist külla, vaatasime filmi ja segasime Vana Tallinna kokteile :P Igastahes teistele see kraam läks peale küll, kama šokolaadi kohta seda küll öelda ei saa, sest kui Kärt seda ühel õhtul rõõmsalt degusteeris, käis see kõigil lihtsalt suus ringi ja keegi ei tahnud seda vist alla neelata väga :D

Arvatavasti ma nüüd pikemat aega siia midagi ei kirjuta, aga kui ma lõpuks Las Palmasesse naasen, annan enda seiklustest teilegi teada!

Hoidke siis ennast ja teisi :)



Saturday 17 March 2007

Nädala kokkuvõte

Jõudsin 10 minutit tagasi peolt koju, kell on siin praegu 7, teil siis seal Eestis 9. Kujutan ette, et tänane päev möödub küll voodis lebotamise tähe all ja ajagraafik läeb täiesti sassi. Homsest vaja ju jälle praktikale minna ja end kell 8 hommikul juba püsti ajada. Nimelt toimus täna ühe saksa poisi Nielsi lahkumispidu, Kahlua diskoteegis, mis on meie lemmikklubi nüüd. Mõtlesime, et tal polegi mõtet enam magama minna, ja pidu peab kestma hommikuni, sest kell 9 läheb tal juba lend Saksamaale tagasi ;)
Niels seitsmendas taevas
Nii me siis rõõmsalt läksimegi kell 2 klubisse, nagu siin kombeks. Muusika oli hea ja rahvas möllas, aeg läks kiiresti. Kell 5 aga Kahlua meie õnnetuseks juba suleti, sest ilm polnud siin öösel just kiita, vihma hakkas sadama ja kuna seal katust ei ole, ei kipu ka rahvas väga tantsupõrandale. Läksime siis suure hurraaga järgmisse klubisse, mis on 7ni avatud, sinna aga saavad mehed sisse alatres 23 eluaastast ja kuna kellegil polnud passi kaasas, maandusime ühe itaallase korteris. Peale Nielsi lahkumist, otsustasin ka mina lahkuda, kuigi väsinud pole üldse praegu :D Nagu näha olen nii energiat täis, et otsustasin hakata hommikul kell 7 blogi kirjutama veel ;) Eks täna üks majanduspäev tule, niisama vaja siin natukene nokitseda kodus, koristada jms. Ilmadega praegu ei vea jah siin, see nädal pole suurt midagi randa saanud, ainult kahel päeval.
Eile oli üldse üks ekstreemne päev, ärkasin hommikul kell 7, et startida järve äärde, kus toimus midagi sporiürituse laadset. Hullud eestlased ikka oleme, erasmuslased keegi sellest kuulnud polnud ja kõik mõtlesid, et kuhu me spordihullud jälle läheme. Meid peetakse siin hulludeks sportlasteks jah, ainult juba jooksmise pärast näiteks :P Igastahes kuulsime me sellest üritusest Migueli käest, ja otsustasime kindlasti kampa lüüa. See oli hoopis teistugusem päev kui kõik eelnevad siin, igas mõttes. Esiteks oli ilm eriti ekstreemne, täiesti pilves ja sadas ja sadas, ja kuna me sõitsime aina mäede poole, siis järjest nutusemaks läks see :D Aga me nägime paari armsat linna mägedes, ja sihtpunkt oli ilus, ühe kahest suurima järve ääres siin saarel.
La Presa de las Ninjas
Kokku oli meid parajalt suur kamp, 18 noort ja enamus kohalikud, paar erasmuslast ka, keda me polnud varem kohanud. Aga kõik olid väga toredad. Kokku oli 4 erinevat tegevust: kajakisõit, vibulaskmine, mägironimine ja orienteerumine. Igat ühte sai muidugi nii palju proovida, et lihtsalt maitse suhu saada, tunnike ühe ja teise jaoks. Hoolimata jubedast ilmast, mis on sarnane pigem Eesti kliimale, ronisime kõik kajakkidesse ja pidasime ühe veesõja ka maha. Muidugi oli pärast jube külm ka, aga orienteerumise ajal läks ikka soojaks ja võtis veits isegi võhmale. Kokkuvõttes jäin igati rahule, ja joon nüüd kõvasti teed, et külmetushaigust ennetada ;)
Otse puusse...
Ei olnud see nii kõrge nagu paistab, kõigest paar meetrit saime proovida
Sel nädalal toimus veel selline huvitav üritus nagu filmifestival, midagi PÖFFi sarnast. Filmid toimusid õppehoones, kus on korralik kinosaal ja olid kõigile tasuta. Igal õhtul üks film. Sel nädalal olid kõik filmid ühelt autorilt (David Linch) ja mina käisin 4 vaatamas. Jäin rahule, tõesti olid teistsugused filmid ja mis kõige parem inglise keeles ja hispaania keelsete subtiitritega! Tavaliselt siin inglise keeles filme ei näidatagi, kõik on tõlgitud, see on jamps. Aga nüüd oli võimalus keeleliselt areneda veelgi enam :D
Nii oligi see nädal suht rutiinne, praktika-hispaania keel-õppehoone, kus ma avastasin normaalse kiirusega neti ja käisin filme vaatamas. Ühtegi pidu nädala sees ei toimunud, tegin endale ühe rahuliku nädala ja olen väga rahul sellega, sest olin igal homikul värske ja ei tundnud kliinikus seda, et kuna see praktika ükskord läbi saab. Nautisin! ;) Jah, nautisin isegi, sest nüüd on meiega koos uued praktikandid, kes on väga asjalikud ja hakkajad. Ja sel nädalal usaldati patsiendid juba rohkem ka meie kätesse, niiet saime palju teha ja aeg läks ruttu, õppisime uusi nippe isegi. Oleme süsteemis sees juba. Ja kõige parem on muidugi see, et kliiniku vahetust veel ei toimugi niipea, peame veel 2 nädalat samas haiglas viibima, kuna teises kohas toimuvad mingid segavad reformid hetkel. Aga saame nüüd vist siseosakonda, mis peaks ka huvitav kogemus olema.
Koos lemmikpatsiendi ja uute praktikantidega Lanzarotelt

Reedel jõudsin veel šoppamas ka käia, rebajad endiselt kestavad siin veel, ja ostsin kraami kokku, ei tea, kuidas selle Eestisse saan toimetatud :D
Selline siis ongi üks tavaline üliõpilase nädal Gran Canarial ;) Mis mul ikka toimub, tavaline argipäeva elu nagu teil seal Eestis, vahest saab lihtsalt rohkem nalja siin ja mõni päev jõuan märtsikuus randa kui ilm lubab. Nüüd lõpetan enda tee ja söön saiakese ära ning kobin voodisse kah!
Päikest kõigile, nii palju kui seda siin praegu on :D



Sunday 11 March 2007

Aeg lausa lendab siin - 1 kuu ja natuke rohkem

Jällegi üks megatore nädal on lõppemas. Nädal algas suure veeuputusega, kuna meie boiler ütles siin üles. Kahju Miguelist, et nüüd kui meie majas, siis juhtub igasuguseid jamasid :D Päris mitmel korral tuli ikka vett kühveldada siin, kuigi kõik teadsid, et sooja vett pole, kasutati külma ja boiler jälle plahvatas :D Aga nüüd on meil uus ja parem, SUUREM. Muidu pidi koguaeg lõdisema seal duši all, sest soe vesi sia otsa. Siis ma küll vihkasin vannituba :D
No esmaspäev kuni kolmapäev venis ka sel nädalal, nagu ikka. Käisime praktikal, ja jagasime seal jälle juhedaja ja kohalike maid. Üritasime ikka võimalikult initsatiivi haarata ja palju teha. Ja muidugi patsientide peal enda meetodeid kasutada, sets tahaks ikka mingit progressi ka näha kui 4 nädalat näed koguaeg sama patsienti ja sama harjutusvara kasutada siis küll midagi ei muutu. Võibolla meie juhendajale isegi meeldib see, et me seal nageleme temaga, sest kui üritame midagi uut proovida, siis ta vaatab ise ka pärast, et näed patsient ongi selleks võimeline ;) Järgmisel nädalal tulevad igastahes uued praktikandid meie juhendaja juurde ja 4 tükki korraga, siis läheb vist päris hulluks seal.
Meie juhendaja, ja kohalikud tudengid
...väga asjalik, tavaline tööpäev :D

Siis on esmaspäeval ja kolmapäeval veel muidugi espanjooli tund ka muidugi ja nendel päevadel midagi muud teha ei jõuagi. Ilmad lähevad siin aina soojemaks ikka, teisipäeva veetsime rannas. Õhtul toimus siin veel midagi spordipäeva sarnast. Lootsin, et saan ka osa võtta ja näidata, mis ma jalkas oskan, aga seekord jäin vaid pealtvaatajaks. Ma ei leidnud endale tiimi, ja ega see üritus väga hästi läbimõeldud polnud ka. Eks ma ootan järgmist korda. Vot, neljapäeva ma ootan alati, sets siis läheb juba põnevaks, pool töönädalat läbi ja nädalavaetus tulemas, ja muidugi PIDU! Sel nädalal tähistasime naistepäeva siis klubis, fiesta de mujeres. Siin muidu naistepäeva ei tähistata, ainult arvestatakse töötavate naistega :D Enne pidu käisime meie suurte sõprade korteris war up`i tegemas ja siis läks möll lahti.
con Alex y Luigi
Pidu toimus ikka selles samas väikses klubis, nagu teisedki erasmuslaste peod. Aga seekord oli pidu eriti hea ja kestis muidugi hommikuni ka :P Rahvast oli palju ja muusika oli nii hea, et tantsimist ei saanud lõpetada. Kõik olid läbimärjad, tantsimisest, see oli midagi hullu ikka :D
Õnneks olid reedel haiglas käed-jalad tööd täis ja päev läks ruttu, seejärel magasin rannas, tegin sporti –ujusin ja jooksin. Randid on igastahes päris tublid juba, päike võtab hästi!
Nii, reede õhtul toimus siis midagi teistsugusemat, nimelt pidžaamaõhtu ühe saksa tüdruku korteris, kes on meile enamvähem naaber ;) Õhtu oli vaikne ja tore, tydode õhtu. Rääkisime niisama ja jõime kakaod, rummiga.
Rahvusvaheline seltskond: sakslannad, taanlanna ja kohalik hispaanlanna
Sel nädalavaetusel jäi ära Migueli poolt planeeritud 2 päevane väljasõit läände, aga sellest hoolimata oli meil üks parimaid nädalavahetusi siin! Nimelt rentisime siis laupäeval meie sõpradega Alexi, Luigi ja Nielsiga, kes on ühel saksa poisil siin külas auto ja põrutasime lõunasse. Las Palmas oli igastahes jumala pilves, täiesti hall, seda pole siiamaani siin minu silm veel näinud. Tavaliselt on lõunas alati parem ilm, aga võta näpust, seal oli sama lugu. Tegemist oli Marokost tulnud liivatormidega, aga õhk oli soe, ja seiklesime Maspalomase düünide vahel ja tegime väikse uinaku nudistide rannas :D
Maspalomas
Kuigi kaua eriit ei kannatanud seal kõrbes olla, sest peale 20 minutist uinakut, olid kõik paksu liivakihiga kaetud, väiksed liivatormid ka Gran Canarial. Kõndisime sel päeval päris palju, ja õhtuks olid kõik jumala väsinud. Muidugi olime oma autost päris kaugele kõmpinud ja nii me siis seiklesimegi seal õhtuses turistide paradiisis, suutsime muidugi veel ära ka eksida :D Aga kokkuvõttes oli see väga tore päev ja kõik olid rahul.
Paseo maritimo, Playa de Ingles

Muidugi möödus laupäeva öö pidutsedes, ja oi milline pidu. Me leidsime superlaheda koha, ikka õige diskoteegi. Suur, ilma katuseta, ostukeskuse viimasel korrusel. Ei olnud seal suitsust haisugi, vaid värske ookeani õhk, ja kohalikud ise olid ka kohal. Erasmuslasi polnudki nii palju, hea vaheldus isegi :P Seltskond oli super!
Pidulised
Muusika oli hea ja muidugi nagu te juba teate pidu kestis hommikuni, koju jõudsime pool 7 hommikul ja muidugi pühapäevasest lõunasse minekust ei tulnud midagi välja. Aga Las Palmases oli taevas täiesti pilvitu ja veetsin päeva kodurannas peesitades :D

Nüüd on plaanis vaikselt magama minna, sest uus töönädal on algamas. Soovin kõigile kõikeparemat ja ootan uudiseid Eestist :)

Kõigile minu sõpradele, kes seda blogi loevad! Feliz!

Saturday 3 March 2007

Ja nii see läheb...

Tere, pole tükk aega nüüd midagi kirjutanud. Taas on möödunud üks nädal, aeg lausa lendab siin. Kuigi jah sellest nädalast läks suurem osa energiast ja ajast enda ravimise peale. Nädal algas praktikaga haiglas, kus me sel nädalal üritasime initsiatiivi haarata. Ausalt ei ole huvitav vaadata, kuidas kohalikud praktikandid (meist nooremad ka veel) oma imelikke meetodeid kasutavad ja siis veel takka kiidavad :D Me siis panime ka vaikselt oma sõna maksma ja rebisime patsientide nimel... Nalja sai, tekkisid isegi väiksed „intriigid“ juhendajaga ja teiste praktikantidega. Kuidas teha neile selgeks, et inimene peaks ikka ise ka aktiivsemalt teraapias osalema, kui ainult teraapialaual lebotama ja mõnulema, kui teda erinevatest jäsemetest kisutakse?? :P No igastahes praktika oli huvitavam kui eelmine nädal. Mulle meeldib ikka ise teha, mitte 4 tundi käed taskus passida ju ;) Teisipäeval toimus veel mingi füsioterapeutide ja tudengite streik haiglas, kus streigiti mingi seaduse vastu, millega tahaetakse füsioterapeutidelt lisatöö ära võtta (massaaž jms). Kõik tahavad ikka hirmsasti ise rabada mitmel erialal vist siis :P
Füsioteraapia tudengid ja töötajad Dr. Negrini haigla ees
Muidugi jäid ka sel nädalal ööd suhteliselt lühikeseks (kuid mitte pidude, vaid haigusest tingitud magamate ööde tõttu), ja praktika lausa venis.
Kolmapäevase peo jätsin ka vahele, kuna ei tundnud end piisavalt hästi. Miguel aga oli nii armas ja viis mind kell 11 õhtul ravimite järele valveapteeki, sest lihtsast sidruniveest ja meest ei olnud sinnamaani suurt abi. Siin neil Goldrexi, Fervexit ja muud sellist ei müüda. Apteeker kahtlustas mul angiini ja saatis haiglasse retsepti järele, mina aga puiklesin vastu ja sain siis mingid lutsukommi moodi asjad, igastahes 4 eurot läks see maksma. Kodus andis Miguel veel salli ja lisateki. Eriti armas temast – suure venna eest siin mulle J Nüüd ma siis magan juba 3 tekiga – jaaaa Gran Canarial! Tegelikult on siin õhuniiskuse teema, mitte temperatuuri. Väljas on niiske ja toad ka sellised siis.
Igastahes oli ravimitest ja lisavarustusest abi, sest neljapäev möödus dokumentide asjaajamisega politseis, linnavalitsuses (võtsime ekstra vaba päeva selleks, peame elamisluba taotlema). Ja õhtul loomulikult pidu (aitas mulle sellest kodus konutamisest :P)! Pidu kestis jälle 4ni. Tegemist oli mingi klubimoodi asjaga, aga eriti selline see küll polnud. Ma ei tea, kas ma pole siin õigetesse klubidesse jõudnud või milles asi, aga tantsida on võimatu rahvast on nagu murdu ja siis kõik tantsupõrandal (mille suurus jääb isegi Eesti klubidele alla) nagu kilud karbis :D Ja suitsu on igalpool, ja muusika oli itallaste maitse järgi vist, sest tegemist oli ka Itaaliast pärit Djga. Igastahes mulle viskas lõpus kopa ette, ja lahkusin kell 4, teised jätkasid... Igastahes kavatsen siin uue klubi otsida, mõne uhkema, kus saab end korralikult tantsuplatsil välja elada!
Reedel oleksime pidanud praktikal olema kauem, ehk siis 6 tundi, kuna saime neljapäeva asjaajamiseks vabaks. See oleks surm olnud! Õnneks meie juhendaja lasi meid varem ära, sest tal polnud patsiente rohkem ja nii me pääsesimegi lihtsalt :P Reedene päev kodus, nii imelik kui see ka poleks, oli majanduspäev ja õhtu möödus rahulikult - korsitamine, pesupesemine jms. Oli vaja välja puhata laupäevaseks matkaks kanjonis koos Migueliga ja tema sõpradega, sest ärgata tuli juba kell pool 8.
Tänane päev (laupäev) oli super, käisime niiöelda õnne otsimas nagu Miguel hommikul naljatas. Küsis palju te olete nõus maksma kui ta meid õnnelikuks suudab teha. Ta kiitis juba hommikul söögilauas ette, et see koht, kuhu reis toimub on super. Ja tõesti, kõik vastas tõele! Täna tundsin ma sellist eriliselt õndsat tunnet sees, kui me seal kaljude vahel turnisime. Teekond oli pikk – 5 tundi jalutamist ja rionimist. Kõigepealt käisime all orus ringi ja siis hakkasime üles tõusma, mul oli mingi eriline õhin sees ja adrenaliin möllas :D Püsisin siis agaralt teejuhil kannus. Vaade tipust oli super, midagi hingele, kaugel eemal paistis ookean ja ümberringi olid rohelised aasad ja all kuristik :D Ja siis mis oli veel eriti äge, et me olime ühe sellise oja ääres, kus ma sain end jahedas vees värskendada. Polnudki enam ammu ujunud ja täna mu tervis oli juba nii hea, et sain endale seda lubada. Ilm oli ka täna eriit soosiv, päike küttis ja kõrvetas nii et ronides higimull otsa ees ikka. Paras trenn oli see ka, sain teha tasa kõik need jooksmata jäänud korrad, mil haigus mind voodis hoidis. Ühesõnaga tänane päev sisaldas mitut asja poitiivset asja korraga ja oli kindlasti üks parimaid päevi, mis siin olnud! Sain täieliku kaifi... Loodan, et selliseid päevi tuleb veel.
Kõige parem ongi see, et me elame ju kanaarlasega, ja eks kohalik teab ikka, kus need kõige ilusamad ja avastamistväärt kohad on. Juba saigi planeeritud uus reis järgmiseks nädalavahetuseks läänerannikule, kus peame samuti üle mägede minema, et jõuda mingi ilusa privaatse rannani. Sinna on plaan isegi kämpasse jääda, öösel rannas liival magamiskottidega...
Tänase õhtu veedan kodus ja kavatsen homse päeva rannas veeta, et end korralikult välja puhata ja algavaks töönadalaks ette valmistada.


Kanjon...


ja sellele sillale seal kõrgel me lõpuks ka jõudsime...

mõnus vahepeatus, kus ma enda keha jahutasin...

vaade ookeanile tipust...



õnnelikult üleval.



Jah, ma olen siin õnnelik!