Sunday, 18 January 2009

Uus algus


Terve!

Viimati sai alustatud blogi kirjutamisega pea 2 aasta eest ja otsustasin sellega uuesti alustada just samadel põhjustel, mis eelmisel korralgi. Nimelt on minust taas saanud erasmuslane, kuid sellel korral hoopis teises suunas – minu uueks sihtpunktiks on lõunamaa asemel põhjamaine Soome, kus asun enda magistri lõpupraktikat tegema.

Nüüdseks olen end siin kenasti sisse seadnud ja minu kodu asub 50 km kaugusel pealinnast Helsingist, kuhu mul on aga igal tööpäeval asja. Saabumine siia läks esialgu ladusalt, kuid ealeski ei soovita kellegile reisimist laevaga suurte käsipagasitega. Mina olin see ullike, kes vedas kaasa suure kohvritäie asju ja lisaks lumelauavarustuse ja seda kõike käsitsi. Kõige raskemaks osutuski sadamast koridori läbimine pardale ja tagasi, mis Helsingis on vähemalt 2 korda pikem kui Tallinnas! Arvamusi oli äärmusest äärmusesse – need, kes jalutasid lihtsalt tühjade kätega taskus, vaatasid et tegemist on küll ühe lolli turistiga ja oli ka neid, kes vaatasid, et Ooooo see on küll 1 tugev Eesti naine, näiteks Tallinnas saatis isegi üks sakslastest turistigrupp mind aplausiga! Aga eestlane on ikka viisakas ja abivalmis, sest Helsingis tuli mul poole koridori peal nõrkushetk ja sel ajal kui kõik mööda tormasid võttis 1 kena Eesti härra pool mu koormast enda õlule. Kuna elan tädi juures, oli ta mul sadamas juba vastas ja edasine möödus ladusalt.

Teine päev hakkas kohe hommikul varakult, sest pidin jõudma kooli, et tutvuda koordinaatoriga ja panna programm paika. Kuna ma pole varasemalt Helsingis pikemalt peatunud, vaid ainult läbi sõitnud varusin juba rohkelt aega liiklemiseks, sest seiklused olid alles algamas... Maaliini buss läheb õnneks kohe kodu lähedalt, kuid oleksin ka selle peaaegu nina alt minema lasknud kui poleks viimasel hetkel taibanud, et siin peab „hääletama” et bussile saada. Aga soomlased on äärmiselt toredad, sets bussijuhid on mind juba nende 7 päeva jooksul rohkem kui korra aidanud, olles abivalmid ja väga vastutulelikud. Kõige mõnusam on siin see, et enamus inimestest räägivad ja mõistavad inglisekeelt ja alati saab abile loota. Ja teenindus on siin 10 korda parem kui Eestis, kiitos ette ja taha. Ühel hommikul lugesin näitaks ära, et ühes asulas jõudis bussijuht öelda kiitos 29 korda ;) Lõpuks jõudsin metropoli tsnetrumisse ja kooli jõudmiseks oli aega tund ehk peaks ju olema piisavalt. Aga nojah, bussijaam asub siin suures kaubanduskeskuses ja bussid lähevad kahelt erinevalt korruselt ja veel väljast ka. Teadsin, mis number bussi mul on vaja ja et see on ainult 200 m kõndida, aga mis suunas või kust täpsemalt, seda mitte. Ja kuna ma olin seal esimest korda tormasin kohe vales suunas ja sain juba enamuse bussiliinide peatused selgeks va. see mida mul vaja, mis lõppkokkuvõttes asus kohe bussijaama kõrval tegelikult :) Sest inimesed ei tea ka kõikide liinide peatusi peast, kuna siin on neid kokku 98 erinevat, lisaks trammid ja metrood. Olles leidnud selle õige peatuse pidin juba kiirustama ja hüppasin esimese bussi peale, mõtlemata kas see liigub õiges suunas, sest peatused asuvad ju kahelpool teed. Õnneks mul vedas seekord ja jõudsin ilusti koolihoonesse, kus koolitatakse siinseid füsioterapeute. Minu koordinaator on äärmiselt tore inimene ja temaga sai ikka päris kõvasti nalja. Kõik oli minu saabumiseks ette valmistatud ja sain endale vajalikud dokumendid ja kaardid, mida siin õppimiseks ja üliõpilaseluks vaja. Veetsin seal terve päeva ja nende õppehoone on ikka tõesti tasemel. Võrreldes seda meie omaga on nedel ainuüksi füsioterapeutidele nii palju võimalusi ühes hoones kui meil terves teaduskonna hoonetes kokku. Neil on 3 korrust õpperuume, puhkeruumid, söökla, jõusaal ja ujula, mida kõike võib vabal ajal kasutada. Ja tõesti neil on mille üle uhke olla! Mul on väga hea meel, et siia tulin, sest juba algus ainuüksi tundus paljulubav. Praktikaplaan oli koostatud ja kokku on mul siin 5 erinevat juhendajat ja praktikakohta.

Teisipäevast hakkas minu esimene praktikapäev. Õnneks saadi aru, et ma elan suhteliselt kaugel ja pean iga päev poolteist tundi liiklemiseks kulutama ja minu praktika hakkab peale 9-t ja lõpeb juba 4st. Hommikuti lähen siit pool 8 bussile, mis lõppkokkuvõttes teeb samasuguse graafiku nagu Eestiski tööle minnes mul oleks. Ja siis kui jõuan Kampisse (Helsingi bussijaam) saan seal ainult korrust vahetades istuda järgmisele bussile, mis viib mind Espoosse. Kõige põnevam ongi neil siinne piletisüsteem, ühesõnaga on olemas regioonid ja kui sa liigud ühest regioonist teise nt Helsingist Espoose ja see teeb kokku ainult ühe peatuse distantsi, siis pead ostma sellise pileti mis maksab 4 eurot! Ja seda lihtsalt mõnesaja meetri sõidu eest :) Päris hea, tavapilet ühes regioonis liigeldes on 2.20 ja bussipilet minu asukohast Vihtist Helsingisse maksab 8.80 üks ots. Nii et kui kõik koku arvutada, siis tuleks see päevas ligi 20 eurot – hirmus, mis? Aga õnneks on siin olemas elektrooniliste piletite süsteem, mis tähendab et sul on olemas kaart mida saad kasutada igas sõidukis, aga selle hankimine oli ikka päris peavalu, kuid 2 päeva jooksul sain selle aetud ja nüüd liiklen siin kõvasti odavamalt olenemata sellest kui palju päevas sõidan.

Minu esimene praktikanädal möödus Espoos Nokia House`s. Nüüd ma jõuan alles selle juurde, miks ma siia üldse tulin – nimelt soovin, et minust saaks kunagi tööfüsioterapeut, kes on spetsialist töötervishoiu meeskonnas ja tegeleb töötajate kutsehaiguste ja erineveta tööga seotud tervisevaveuste ennetamise ja raviga. Eestis meil sellist spetsialiseerumist ei ole, aga Soomes on neil ikka kõva tase ja öeldakse, et nad on maailmas ikka top 3-s. Ja seda on nad mulle juba selle nädalaga tõestanud. Neil on juba tööfüsioterapeudid siin tegelenud aastast 76 ja kokku on neid juba 800 ringis, samas kui meil on lihtsalt füsioterapeute (ilma spetsialiseerumiseta) mitu korda vähem! Ja siin on füsioterapeut ikka au sees ja oluline liige meeskonnast, keda tunnustatakse tervishoiusüsteemis kui oma eriala spetsialisti. Kui neile rääkida meie süsteemist jääb neil karp lahti, et mis teil seal toimub küll :) Niisiis, tulles Nokia juurde – minu juhendaja on äärmiselt armas inimene, tundsin kohe, et temaga on hea klapp. Ja juba esimese päevaga omandasin ma nii palju teadmisi, et mõtlesin, kas ma üldse olen ülikoolis midagi õppinud?! Nokia on suur ettevõte ja füsioterapeute on kokku 2 ning nende teenindada on 7000 töötajat. Hooned on erinevad Helsingi ja Espoo regioonis laiali, mistõttu oligi mul vaja seda superhead elektroonilist piletit. Aga Nokia House, kust ma alustasin on nö. Boss maja, kus asub ka Nokia omanik ise. See hoone on tõesti tohutu, et juba kaugelt Helsingist on see tegelikult näha.
Seest on see väga peen ja kui nüüd rääkida ergonoomikast, siis töötajate töötingimused on ikka kõrgel tasemel. Minu juhendaja ülesandeks on viia töötajatel läbi ergonoomilst nõustamist ja vajadusel koostada ka harjutusprogramm (kuid seda tuleb vähem ette, sest selleks ei olda nii motiveeritud). Ja soomlased on ikka tõesti teadlikud enda võimalustes – nad oskavad küsida ja nõusa paremaid tingimusi kui neid miski vaevab ja enamasti nad seda ka saavad. Ühesõnaga töötaja on kuningas ja tööandja tantsib tema järgi. Nokia mõtlemiseviis ongi see, et tagades töötajatele soodsad töötingimused, kasvab ettevõtte kasum mitmekordselt. Ja nii see tõesti on. Töötajatel on väga palju võimalusi – neil on oma jõusaalid, ja treeningtunnid erinevate stiilidega (bodypump, jooga, pilates, shaping jne), puhkeruumid, kus nad saavad mängida teleka-ja videomänge ning erinevad lesilad ja massööriteenused ning seda kõike ühes hoones ja tööandja kulul! Ja kui käia kontorites ringi, siis on näha, et nad tõesti naudivad seal töötamist ja on väga keskendunud ja südamega asja juures. Siin on sellised avatud kontorid, kus istub pea 100 inimest ühes suures avaras ruumis ja teevad oma tööd, kusjuures kogu see ruum on täiesti vaikne ja kõik teevad kõvasti tööd, isegi klaviatuuri klõbinat on vaevu kuulda seal. Üks asi, mis on väga huvitav on see, et kõige uuemas Nokia House tiivas on selline süsteem, kus kõikidel korrustel ja kõikides ruumides on igalpool täpselt samasugune töölaud-ja tool, mis on väga lihtsalt kohandatavad (laud elektriliselt). Ja põnevaks teeb asja see, et ühelgi töötajal pole seal oma kindlat töökohta, see tähendab et igal hommikul tulevad nad tööle ja otsivad endale vaba pinna ja iga õhtu lõpeb sellega, et kõik asjad tuleb laualt ära võtta ja panna kindlatesse lukustatud kappidesse, kust need järgmisel hommikul saab kaasa võtta ja viia vaba laua juurde ja nii jälle uuesti. Käisin ka Nokia omaniku töötamise koha juures, kusjuures ka tema istub sellises avatud kontoris koos oma alluvatega ja kasutab täpselt samasugust mööblit, vahe on ainult sellest, et ta ei vaheta enda töökohta päevast päeva. Ja Soomes on üldse selline suhtumine, et keegi pole kellestki tähtsam, et bossid on samal tasemel mis lihttööline!

Nokias möödus nädal väga kiirelt ja ma omandasin tõesti palju uusi teadmisi ning külastasin kõiki Nokia hooneid mis asuvad pealinna regioonis, kõige suurem on NokiaSiemens Network, kus on 5000 töötajat. Ja lisaks teadmistele füsioteraapia valdkonnast, omandasin päris palju teadmisi ärimaailmast ja 21. sajandi tehnikaimedest – nägin selliseid lisatarvikuid, mida pole ealeski ette kujutanud. Näiteks saab läptoppi kasutada hoopis vertikaalses asendis ja sünkroniseerida kõik arvutid omavahel ja mobiiltelefoniga. Nokias on mul kokku 2 erinevat juhendajat ja reedesel päeval käisin veel koosolekul, kus kohtusid Soome ühe suurima töötervishoiuasutuse Helsingi piirkonna füsioterapeudid, kellega ma põgusalt tutvust tegin ja pidin tegema väikse ettekande ka meie Eesti olukorrast, neil ikka oli, mille üle imestada :) Aga see tuleb mul siin igasti kasuks, sest ei või iial teada, millal abi vaja ja juhendajad juba ütlesid, et alati võin tulla tagasi ja nendelt iga kell abi küsida kui midagi vaja teha ja Eestis tuleks see töötervishoiu süsteem ikka korralikult käima lükata. Kõik minu 5 juhendajat on üle Soome kuulsad tööfüsioterapeudid ja Soome Füsioterapeutide Liidu koosseisu kuuluvad juhtkonna liikmed. Üks on näiteks Liidu endine president ja teine praegune president ning kolmas presidendi asetäitja jne. Mu siinne koordinaator ütles, et ta otsis mulle tõesti parimad juhendajad üle Soome. Ja nendega on tõesti mõnus koos töötada, üldse pole sellist aukartust, et Ooooo kui tähtsad tegelased ja nad ei suhtu minusse üldse üleolevalt, vastupidi - innustavad tagant ja ütlesid isegi, et ma olen tubli.

Homsest alates olen juba uues praktikakohas ja kohtun oma järgmise juhendajaga, kuid ülejärgmisel lähen veel Nokiasse tagassi ja ootan seda kõike juba suure huviga. Nädalavahetus möödus mul siin rahulikult – tutvusin ümbruskonnaga. Vihti on selline mõnus väike aedlinn 7000 elanikuga ja suuri maju siin pole, enamus ridaelamud ja eramajad. See on selline looduskaunis koht nahu meie Lõuna-Eesti – kuppelmaastikuga ja paljude järvedega. Eile käisin ka järve peal liugu laskmas, kus oli päris paks jää.

Minu kodu asub yleval paremas nurgas :)


Pildid kodukandist: järv ja asula








Kõige suuremaks plussiks on see, et siit 5 km kaugusel asub suusakeskus, kus ma saan hakata käima lumelauaga sõitmas, ja õnneks on see suurem kui meie Kuutsekas ja laskumine mitmeid kordi pikem. Teine suusakeskus asub veel 30 km eemal, mida oli plaanis ka täna külastada, sest meil on nagunii sinnapoole asja, aga netist selgus et too ei ole praegu avatud. Niisiis, ehk lähen homme siia kodumäele. Pileti hinnad on päris krõbedad – ainuüksi 2 tunni pilet maksab 22 eurot, aga õnneks ei pea ma varustust laenutama, sest tassisin selle ju seljas kaasa :D Tõenäoliselt on siine eramuse elu absoluutselt erinev Las Palmases toimunust, kuna siin on mul plaanis rohkem õppetööle keskenduda ja asjalik olla nii, et pidutsemiseks tõenäoliselt aega ei jää. Tegelikult siin on sama süsteem, et eramsulastel on ühiseid üritusi ja ettevõtmisi küllalt, mille kohta ma ka mailile infot saan, aga eks vaatan kui msikit huvitavat toimumas, kuidas selle transpordiga hakkab olema, sest viimane buss Helsingist tuleb siia õhtul kell 8. Aga ausalt öeldes on nii, et siiani sellisest seltsielust veel puudust pole tundnud, sest koju jõuan alles õhtuks ja siis on juba ettevalmistused järgmiseks päevaks, aga eks see alguses rohkem selline kohanemiseprotsess ole – mine sa tea, ehk tuleb veel pidudeigatsuski peale. Muidugi on mul veel vaatamisväärsused Helsingis vaatamata, niiet vabaks ajaks tegevust jagub. Siiani olen tutvunud vaid kahe põhilise šopingukeskusega tsnetrumis :) Hästi, arvan et esimese korra kohta tuli päris pikk kirjatükk juba ja kui lisaküsimusi siis kirjutage :)



Seniks kohtumiseni,



Tulla

5 comments:

Tirka said...
This comment has been removed by the author.
Maria said...

Sa võiksid raamatut kirjutada:D väga peen ja sisukas trükk ma ütlen. a kui kunagi tähtsaks hakkad ja oma tervisebüroo (haha) avad, võta mind enda juurde tööle...niisama iluks:D :* kallis oled! pürgi!

Evelin said...

Kuule täitsa põnev on lugeda su seiklustest...Tore tõdeda, et Soome bussijuhid nii viisakad ja abivalmid on, vahetaks heameelega meie omade vastu välja :D Kuidas Soomes muidu mäed on - lumised, järsud, pehmed? Oled jõudnud ikka lauatama?

Evelin said...

Tahaks värskeid uudiseid TUULI =)

Mark Jeffcoat said...

Kas sa vajad laenu kiire ja lihtne, et maksta ära oma arveid, või võtta hea muret oma ettevõtete või isiklikel eesmärkidel saada meile olen e-posti täna via easyloanacces@gmail.com lähemalt laenu nõue nagu me oleme valmis reageerima teie abi. Aitäh, kui sa oled täielikult Tere tulemast saada laenu. E-post easyloanacces@gmail.com